Siinjaseal

8-9 .november
Phi-Phi saared on väga populaarsed turistide seas.
Laevad maabuvad Phi Phi Don saarel asuvasse Ton Sai lahte. See on koht, mis tavaliselt ilutseb postkaartide peal. See on saare kitsaim punkt, kus saar on ainul 200m lai ning teiselt poolt tuleb vastu Loh Dalam laht.
2004 aasta tsunaami andis raske hoobi kogu Ton Sai lahele ning pühkis minema enamuse majutusest, mis tol hetkel olid ehitatud bambusest. Peale seda on kiiresti kõik taastatud ning lisatud ka teisi ehitusmaterjale, et paremini vastu panna tulevikus samalaadsetele loodusõnnetustele. (www.phukest.com)
Phi-Phi saartel ei ole autosid ega busse, põhiline liklusvahend on jalgratas või vee peal pikasabalised paadid ja kaatrid.

Oleme jõudmas nendele võrratutele Phi-Phi saartele.

Jõudsimegi sadamasse. Kohe tuli maksta ka saarele minemise maksu 100 bahti nägu. Vastu tuli hordidena hotellide pakkujaid. Lõpuks valisime väikese bungalow Garden Inn. Kõik ühe ööbimiskoha rahvas kogunes kokku ja siis visati kotid kuhugi kärule ja jalutasime läbi saare. Meile see bungalow meeldis väga, öö maksis peale tingimisi 800 bahti. Olime seal 2 ööd. Ühel õhtul, kui panin konditsioneeri käima, käis mingi prõks ja mingi asi kukkus maha. Pool tundi hiljem seesamune prõks, ca 8-10 cm suurune prussakas, komberdas minu voodi juures, kukkumisest üks jalg vähem. Oli enne ilusti end konditsioneeri vahele sättinud.

Seadsime end sisse, väike värskendus külma dushi all ja läksime saart uudistama. Saarel oli väga palju rahvast, missest et kõrghooaeg polnud veel peale hakanud.
Rannavaade oli mõnus:

Igal õhtul oli rannas kõva musa ja tuleshow.

Fredy püüdis mind kah hüppama meelitada, aga ei...ma ei julgenud.

Jooke sai osta ka koos ämbriga, kus olid sees mingi kangem kraam, nt rumm, dzinn, viski, lisandiks coca ja red bull ja tasuta jää :-)

9.November

Meie bungalow ees valatakse uut teed, niiet oli varajane ärkamine, kella 8 ajal .Ja võtsime ette retke Phi-Phi saarte ümbruses. Saime kokku seltskonna ja nn reisikorraldajaga, kes jagas igaühele lõunasöögipakid (riis maisi ja kanaga, 2 pudelit vett ja küpsist) ja läksime paadiga sõitma. Meie paadis olid enamus prantslased ja paar Jaapani turisti.
Esimene peatus oli Monkey Beachil, meid tervitasid ahvid. Pidi olema valvas, et need va ahvikesed midagi omale ei näppa. Fredy proovis ühe ahvi saba katsuda ja sai sisina osaliseks, kallale ei tulnud.

Üks pressis end kaasa :-)

Edasi Viking Cave.
Seal koobastes korjavad kohalikud üht Tai delikatessi, pääsukese pesi, et neist teha suppi.

Edasi oli sõit väikse snorgeldamispausiga Maya Bay poole. Maya Bayl on filmitud film The Beach, peaosas Leonardo Dicaprio.

Jaapani turistid olid eriti ettevaatlikud

Maya Bay

Rahvast oli seal megapalju

Päikesetatoo ühel turistil

Tuur kestis umbes kella 2-3ni.
Phi Phi nö tänavad olid kah ülerahvastatud, kohati oli raske edasi liikuda.
Õhtuks maitsesin ära Tom Yum supi, mõnus tuline, nina jooksis vett. Supis on krevette, sidrunheina, kaffiirlaimilehed, sibul tomat, pasta, tšilli, laimimahl... ja veel erinevaid maitseid. Igatahes väga hea, peaks kodus proovima.

Ühes kohas toimus nn tai poks, auhinnaks lubati osalejale mitmekäiguline õhtusöök.

Meie bungalow juurest läks trepp üles viewpointi, olin kuulnud et sinna on paras pikk maad minna ja suht raske, 300m vertikaalset tõusu ja palju trepiastmeid. Veepudelid kaasa ja läks. Jõudsime kohale, ühtegi inimest polnud. Oli küll koht, kust oleks saanud suveniire osta. Istusime ja vaatasime ringi, postkaardidel oleks nagu teise nurga alt pildid olnud. Avastasime et see on viewpoint nr. 1, et tuleks veel edasi/kõrgemale minna.

Kõndisime ülespoole ja maas nägime vanu kookospähkleid. Ups, aga me võime ju kookospähklitega piki pead saada, kui need juhuslikult alla võiksid potsatada. Minu edasine teekond läks ikka pideva pilguga üles pool.

Ja lõpuks jõudsimegi pärale, üles! Seal oli küll rahvast, kuna varsti oli päikeseloojumiseaeg, siis kõik jäidki sinna ootele, et üht ilusat loojangut vaadata. Vaade oli vägev. Üleval oli ka üks pood-kohvik, kus peremees rääkis igaühega paar sõna tema enda keeles, meiega küll soome keeles.Võtsin ühe külma ananassikokteili ja jäin vaadet imetlema. Üks Venezuela kutt tegi meist ka ühe pildi.

10.November

Täna läheb pealelõunat meie praam Krabi poole. Enne seda ostsime mõned suveniirid ja laenutasime kanuu. Kaugele rannast eriti ei sõitnud. Kividel peesitasid tuhanded väikesed krabid. Kohalikud otsisid midagi veest, aga me ei saanud aru mida. Täitsa rannani ei saanudki enam paadiga minna, kuna oli mõõnaaeg ja vesi väga madal. Leidsime igasuguseid teokarpe, aga kahjuks ei saanud ühtegi endaga kaasa võtta.

Pidime oma toa loovutama, aga praamini oli aega, saime adminni juurde oma kompsud jätta ja käisime veel ringi. Pärast saime veel nende isiklikus kodus end dushi all värskendada :-)
Enne praami käisime veel ühes hiinakas söömas ja vaade oli jällegi lummav:

Otsustasime edasi suunduda Aonangi.Ühe suuna pilet oli 300 bahti. Jälle oli mingi jama praamipiletitega, pidime ootama. Mitte midagi ei saanud aru, miks või mis jama oli. Vihma hakkas ka tibutama ja isegi jahe tundus, missest et väljas võis olla 25-28 kraadi sooja. Lõpuks siiski saime praami või kuidas seda iganes nimetada. Sõit pidi kestma ca tund või 1.5 tundi. Terve tee tibutas vihma.

Plaanis oli reisida Bangkok-Phuket-Phi-Phi-Krabi-Bangkok
Mitte midagi ette ei planeerinud, võtsime vabalt ja vaatame kuhu jõuame.
Reisiaeg 4-15.november 2012
Reisijad : Reet (mina) ja Fredy
Unistus oli siis selline:

4.November

Lennuk Tallinnast Helsingisse väljus keskpäeval. Lennule Helsinki-Bangkok oli 5-6 tundi aega. Olime Fredyga suht õhukeselt riidesse pannud, et väljas tuiates oli natuke külm ja lonkisime Vantaa lennujaamas ringi.
7 ajal õhtul väljus Finnairi lennuk Bangkoki suunal. Terve öö sõitu. Filmid, söögikord, filmid,söögikord. Proovisin natuke magada ka, aga eriti ei õnnestunud. Sellel reisil olid kõik pered, kes väikeste lastega ,just meie ligi või kõrval, niiet vahepeal oli isegi lärmakas (lapsi ma armastan, parimad on öösel siiski magavad lapsed).

5.November

Hommikul kella 9 ajal maandus lennuk Bangkokis Suvarnabhumi lennuväljal. Viisade tegemine oli tore, lihtsalt mingi koht oli, üks tädike tegi vajadusel pilti ja teised lõid templi passi. Viisa maksis 1000 bahti, pildi tegemine 100 bahti. Meie tegime oma viisa pildid kodus seina ääres :-) Ja et kiiremini, ilma järjekorrata, tuli veel maksta näo peale 300 bahti. Ehk siis 1000 bahti on 25 eurot. Viisad rõõmsalt käes, suundusime väljapoole. Oli vaja sõita Don Mueang lennujaama, et sealt kohaliku lennuga lennata Phkuetisse. Mina vahetasin wc-s veel riideid vähemaks, külmast tulnuna muidugi ei suuda ette kujutada, et võiks soe olla, aga ok, igaksjuhuks vahetasin. Fredy oli heledate teksadega. Saime paar sammu lennujaamast välja, pauhh...sooja ja niiskuse müür tuli ette. Hommiku kell 9. Fredy hakkas juba kahetsema, et riideid ei vahetanud. Leidsime sealt ühe bussi, mis viis tasuta teise lennujaama. Vahemaa ca 47km.

Jõudsime Don Mueangi lennujaama, väiksem kui too rahvusvaheline lennujaam. Aega oli jällegi palju, lend läheb alles õhtul. Panime oma pagasid hoiule ja läksime lennujaama ümbrusesse ringi kondama. Ilm oli minu jaoks ikka meeletult palav, isegi meie kuumalaine ajal pole nii palav. Kõht oli tühi ja tegime ühe väikese söögipeatuse sellises kohas:

Sõime seal mingit riisirooga, inglise keeles polnud ühtegi menüüd näha, näitasime näpuga. Kes nägi mu punast, lillaka varjundiga nägu ( ei talu suurt kuumust) , pandi käima ventilaator, et ma täitsa ära ei kooleks palavusse. Söök oli maitsev ja odav, eurodes maksis vist 70 senti üks ports.
Käisime veel ringi, massaazi ei pakutud :-) Motikataksod olid ägedad. Vanaproua hüppab hopsti pakikale ja minekut.

Mototakso

Wat Don Mueang

kohalik eluolu

Õnneks hakkas õhtu saabuma ja olime lennujaamas jahedas. Check inis tekkis vist mingi arusaamatus või panime ise õigest kohast mööda. Vaja oli ära anda pagasit, aga ei leidnud seda kohta ja siis see naisterahvas seal check innis ütles et polegi vaja, hm ok. Läbi turvaväravate me ei saanud. Fredyl võeti kotist ära taskunuga, siis läksid loosi meie päikesekaitsekreemid, lõhnad...Õnneks need saime tagasi, välja arvatud nuga, selle pidi Fredy ise kuhugi klaaskasti panema ja et enam rohkem nii ei tee ja jälle järgnes Tai naeratus.
Ootamise ajal juhtub huvitavaid asju. Näiteks; üks saksa meeste seltskond, vanus neil oli ca 45-50 ja üks Tai naine. Vaidlus seal käis, tuli välja et ühel mehel oli sünnipäev ja teised mehed tegid talle kingituse, unustamatu Tai naise. Aga millegipärast see naine sünnipäevalapsele ei sobinud. Lõpuks mindi laiali, Saksa mehed lõunasse, naine jäi Bangkoki.
Uni oli juba päris võimas.Saaks vaid magada. Otsustasime, et peame ikka vastu ja hotellis kohe pikali.

Kell 19.30 väljus Air Asia lennuk Phuketi poole. Lend kestis 1,5 tundi.
Kohale jõudsime pimedas. Phuketi lennujaamast oli ca 50 km meie hotellini. Hotell asus Kata Beachil. Võtsime takso, ilmselt meid jälle kooriti :-) Noor taksojuht tegi vahepeatuse, mingi naisterahvas tuli taksosse ja tutvustas oma reisibürood ja saime broshüüre. Siis läks sõit edasi. Lõpuks ometi jõudsime kohale, silm kolmveerandi peal. Meie hotell oli Outdoor in and reastaurant, täitsa ok.
Bronni tegin www.agoda.com kaudu.

Vaade hotelliaknast

6.november

Magasime end ilusti välja, ja läksime uitama ja merd otsima. Ikkagi ju lõunamaa. Suundusime piki solgikanali äärt ja voila oligi meri paistmas. Lained on siin eriti tugevad, olin nabani vees, aga laine oli kohati üle pea.